Vahtstabilisaatorid

vahu stabilisaatorid on keemilised ühendid, mis aeglustavad gaasimullide liitumist vahus, muutes need stabiilsemaks ja ühtlasemaks. Neid stabilisaatoreid kasutatakse toitudes ja jookides.

Vahustumine toimub siis, kui õhk segatakse vedelikuga ja gaas jäävad vee ja õhu vahel joondatud valgumolekulide vahele.. Valkude hüdrofoobne ots ripub vees, hüdrofiilsed otsad aga suunavad õhku, moodustades mulli, mis näeb välja nagu vaht.

Nanoosakesed vahu stabilisaatorina

Nanoosakesi tunnustatakse laialdaselt nende potentsiaali pärast vahu stabiliseerimiseks. Siiski, nanoosakeste sel eesmärgil kasutamisel on mitmeid väljakutseid. Need väljakutsed hõlmavad sünteetilisi teid, nanoosakeste omadused ja keskkonnaprobleemid (Rafati et al., 2016).

Vahu stabiilsuse kontrollparameetrid

Vahu stabiilsuse peamised kontrollparameetrid hõlmavad nanoosakeste suurust, nanoosakeste tüüp, reservuaari temperatuur, soola kontsentratsioon ja modifikaatorid. Nanoosakeste väiksem suurus võiks jääda lamellidele stabiilselt ja takistada äravoolu, samas kui suuremat suurust oleks raske säilitada ja nanoosakeste läbimõõtu suurendada (Pugh, 1996; Singh ja Mohanty, 2015).

Erinevat tüüpi nanoosakeste hulgas, mõõdukas hüdrofoobne (kontaktnurk 90 deg) nanoosakesed olid nende jaoks optimaalsed vahu stabilisaatorid. Nad suurendasid maksimaalset kapillaarrõhku, suurendas lamellide mehaanilist tugevust ja moodustas võrgustruktuuri, et minimeerida kile äravoolu, vähendada mullide ühinemist ja pikendada vahtsüsteemi olemasolu aega.